Riigimehel hakkaks häbi

Mul on tunne, et nüüd peab keegi ütlema stopp. Aitab. Ma vabandan. Lepime ära ja otsime lahendusi. Sõnaga, käituma riigimehelikult. Tülist, mis on puhkenud peaministri ja valitsusliikmete ning ettevõtjate vahel, pole kellelegi kasu.

Muidugi on retoorilised, seal hulgas demagoogiavõtted, avaliku arutelu loomulik pärisosa. Aga kusagil jookseb piir, millest üle astudes prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Majutusasutuste käibemaksu tõstmise arutelus juhtus see siis, kui Reformierakonna ministrid võtsid kasutusele alatud võtted.

Otsa tegi lahti peaminister Taavi Rõivas, kelle hinnangul makstakse ettevõtjatele maksusoodustustega peale, ning pinge jõudis haripunkti, kui Reformierakonna peasekretär Martin Kukk tõi mängu õpetajad ja politseinikud, vihjates, et hotellipidajad ja -töötajad elavad justkui nende kulul. Selle vahele suutis näiteks haridusminister Jürgen Ligi pikkida ka pisut sallimatust, öeldes, et majutusteenuseid tarbivad rikkad ja välismaalased. Milleks sellised võtted? Ja mis järgmisena?

See töö, mis ettevõtjad on turistide meelitamiseks teinud, väärib tunnustust. Poliitpingete ja -surve kiuste, mis on selle aasta alguses vähendanud näiteks kõige jõukamate ehk Vene turistide arvu üle 40 protsendi (!), on Eestit külastavate turistide üldnumber endiselt võrdlemisi ilus, langedes vaid paar protsenti.

Majutajad on osa meie ekspordimootorist. Statistikaameti andmetel peatus mullu Eesti majutusettevõtetes üle 3 miljoni turisti, kellest ligi 2 miljonit olid välisturistid. Ekspordile teatavasti käibemaks ei kehti. Erandina võiks see kehtida osale, mis ei lähe ekspordiks ehk ühele kolmandikule majutuste täismahust.

Eriti kummaline on, et maksutõusuga plaanitakse lappida auku, millest pole kellelegi suurt kasu, sest 1 protsendipunkti võrra sotsiaalmaksu langetamine on sisuliselt olematu mõjuga, samas kui majutusasutustele kasvav käibemaks sööb sisuliselt kogu sektori kasumi. Nagu näitas oma kolumnis Indrek Neivelt, oli 2013. aastal majutusasutuste summaarne puhaskasum 23,7 miljonit eurot ning samas mahus plaanib valitsus ka täiendavalt maksu koguda.

Ettevõtja lähenemine on teine. Tema soovib ümberjagamise asemel raha juurde luua. Kasvatada äri ja teenida rohkem tulu ning seeläbi panustada nii riigieelarvesse kui ka kohalikku kogukonda.

Selle asemel, et ettevõtjat raskel ajal sooja ja toetava sõnaga kostitada, osa ministreid lausa naudib sapiste kommentaaride jagamist. Enda seisukohtade kaitsmiseks maalivad nad kõverpeeglit, kus ettevõtja ei soovi makse maksta, vaid elab kellegi arvelt ega hooli oma riigi käekäigust. Riigimehel oleks häbi. Aga ta leiaks endas jõudu ja keeraks puhta lehe.